Kas mediteerimine ja teadus käivad käsikäes?

7. september, 2018

Eduka bestselleri “Emotsionaalne intelligentsus” autoril Daniel Goleman‘il ja Richard J. Davidsonil, kes on tuntud aju emotsinaalsete seisundite uurijana,  ilmus kahasse uus raamat pealkirjaga “Mediteerimise teadus”.  Autorid uurivad  oma uues raamatus, kas mediteerimine ka tegelikult toimib ja kas meeletreeningute kasutegureid on võimalik teaduslikult mõõta.

Raamat on põnev ja küsimusi küsima panev lugemine.

Meditatsioon tekitab paljudel seda harrastavatel inimestel hea ja kerge tunde. Kogenud mediteerijad   jagavad oma mõtteid mediteerimise kasust ja toovad välja, et isegi igapäevases kiiruses suudavad nad  olla rohkem teadlikud, rahulikud ja keskendundud.

Raamatu autoritel oli uuringutega  alustades julge idee.

Nad uskusid, et meeldiv seisund pole ainus, mida meditatsioon suudab tekitada- tõeline kasutegur on hoopis selle tulemusena tekkida võivad püsivad omadused.

Muutunud seisund (ingl. altered trait) – on mediteerimise käigus tekkinud uus joon, mis jääb kestma olenemata mediteerimisest. Muutunud seisund kujundab seda, kuidas me käitume igapäevaelus, mitte ainult meditatsiooni kestel või vahetult pärast seda.

Daniel Goleman’i ja Richard Davidson’i  püüdlus on olnud antud muutunud seisundi tõestamine.

Mõlemad mehed on mediteerimise ja teaduse omavahelisi seoseid uurinud juba üle mitmekümne aasta. Üks olulistest avastustest, mis Trieri sotsiaalse stressi testi (TSST)* abil välja tuli, oli tõsiasi, et pikemat aega mediteerinud inimestel kasvas stressi ajal kortisooli tase vähem. Kortisool on stressihormoon, mille tase veres kriisituatsioonides tõuseb. Kortisooli ja teisi stressihormoone nagu adrenaliini, vallandab meie mandelkeha, mis ohtu tunnetades käivitab ajus tardu-võitle-või-põgene reaktsiooni ja valmistab meid  ette tegutsema. Mandelkeha reageerib kõigele ja ta ei küsi, kas see meile meeldib või mitte. Ta ei tee vahet, kas tegemist on bioloogilise või psühholoogilise stressoriga. Tunnetades ohtu, näiteks kui ees on vestlus ebameeldiva ülemusega, pereprobleemid vmt, reageerib mandelkeha samamoodi nagu oleks inimene endale just kuuma vett käe peale valanud.

Eelnimetatud Trieri testis osalesid nii vipassana-mediteerijad (eluaja keskmine mediteerimis tundide arve 9000) kui ka nende ea- ja sookaaslastest kontrollrühm, kes polnud varem mediteerinud. Kogenud mediteerijate mandelkeha reageeris olukorrale vähem aktiivselt ja taastas normaalse oleku kiiremini. Taastumine oli kohati kuni 50% kiirem. Uurijad leidsid, et põhjus on selles, et kogenud mediteerija ajus on erinevad stressile reageerivad keskused, nagu mandelkeha, stabiilsemad ning erinevad stressorid mõjutavad seda vähem.

Samuti on aastate jooksul tehtud erinevaid uuringuid ja teaduslike katseid  krooniliste haigete või valu käes kannatavate inimestega, Selleks on kasutatud MBSR (ingl. Mindfullness Based Stress Reduction) erinevaid  tehnikaid. Tulemused näitavad, et kuigi MBSR haigusest terveks ei ravi, siis isegi juba kolme päeva jooksul läbi viidud teadvelolekutreeningud  tõid  kaasa põletiku tekkimise eest vastutavate molekulide  hulga lühiajalise vähenemise. Kogenud mediteerijal vähendas  juba ühepäevane intensiivne teadvelolekutreening põletikuga seotud geenide aktiivsust.

Daniel Goleman’i ja Richard J. Davidsoni uus raamat on täis põnevaid uuringuid ja katseid, mille positiivsed tulemused innustavad mediteerimisega koheselt alustama või siis jätkama.

Soovitame soojalt lugeda!

 

*TSST- kunstlikult loodid ülimalt stressirohke (töö) intervjuu, mille abil vaadeldakse inimese kortisooli taseme muutuseid stressirikkas situatsioonis

Refereeritud raamatust “Mediteerimise teadus”, Daniel Goleman ,Richard J. Davidson, AS Äripäev, 2018